Võililleneiu

Belle istus võilillede keskel ja tinistas oma kitarri. Kui tüdruk sellest tüdines, pani ta kitarri enda kõrvale maha ja hakkas endale võililledest pärga punuma.

OT: Lilith

OT2: Pealkirja ei maksa tähele panna

Lillith tuli samuti lagendikule. Ta nägi eemal tüdrukut, läks natuke lähemale ja tundis ta ära. Lilli oli tüdrukut mitu korda kooli peal näinud, aga nime ei suutnud ta mäletada. "Hei," sõnas ta tüdrukule veidi häbelikult. "Ma olen Lillith Way, hüüda võid Lilli. Ja ma võin vanduda, et olen sind koolis näinud," lisas ta siis ja istus maha. Ta lootis, et ei ole liiga pealetükkiv.

"Hei," lausus Belle naeratades. "Isabelle, võid Belleks kutsuda. Ja täitsa võimalik, et sa oled mind kooli peal näinud." Belle sai oma pärja valmis ja pani selle endale pähe. "Tahad ma teen sulle ka ühe?" küsis ta Lillilt naeratades.

"Japp. Ma vist ise ei oskagi. Pole kunagi proovinud," tunnistas Lilli. Ta tundis end nii vabalt, justkui oleksid nad Bellega juba ammu sõbrad olnud. Lilli muigas selle mõtte peale.

Belle punus siis veel ühe pärja ja pani selle Lillile pähe. "Nüüd oleme me mõlemad võililleneiud," naeris tüdruk. Ka tema tundis ennast Lilliga rääkides vabalt. "Tead, mis mõte mul tuli," lausus ta siis. "Siin lähedal asub üks talu, kus kasvatatakse lehmi. Teeme veel pärgasid ja paneme need lehmadele pähe. Ei tea, mis nägu perenaine teeb, kui ta järgmisel hommikul neid lüpsma läheb." Belle muigas oma mõtte üle.

"Haha," naeris Lilli. "Muide.. See on ju super-hea mõte. Ma pole ammu midagi lahedat teinud," ütles Lilli naeratades. Ta oli endale päris laheda sõbra saanud.

"Mina ka mitte," vastas Belle samuti naeratades. "Ega see pärja punumine pole just teab mis raketiteadus." Tüdruk näitas Lillile, kuidas pärga punuda. "Noh, on ju lihtne? Proovi nüüd ise ka, sul tuleb kindlasti hästi välja," lausus Belle ja jätkas ise selle pärja punumist, mille peal ta oli Lillile ette näidanud, mida ta tegema peab.

Lilli jälgis hoolikalt ja üritas siis. "Eks vist jah," pomises ta. Tüdruk sai isegi natuke hakkama, kuid pärg tuli natuke imelik. "Okei, siinkohal võib kindlasti öelda, et harjutamine teeb meistriks," sõnas Lillith muigega.

"Ega lehmad nüüd nii valivad ka ei ole," naeris Belle. Tal oli juba 6 pärga tehtud. "Teeme veel mõned ja siis vast aitab kah juba. Ega neid lehmi seal nii palju ka ei ole, ma arvan."

"Mhmhmhm," nõustus Lilli ja hakkas uut punuma. Ta vaatas, et Bellel oli juba nii palju pärgi tehtud. "Sa oled kiire," lisas ta muigega.

"Ma olen lihtsalt juba nii palju pärgi pununud, et liigutused on mulle juba kätte jäänud. Ma tegelen üldse väga palju käsitööga," lausus Belle. Peagi oli neil 10 pärga koos. "Sellest peaks piisama," arvas tüdruk end püsti ajades. Ta võttis pärjad enda kätte ning nad asusid talu poole teele. "Äkki räägid mulle pisut endast?"

"Aga muidugi," ütles Lilli ja naeratas. "Ma armastan hobuseid, olen pikka aega ratsutamas käinud. Ma valdan õhu elemeti. Ee... Mul on kaks koera. Ühe nimi on Zilly ja teine on Elenor, aga sa vist juba facebooki pildil nägid. Ma.. Mulle meeldivad uued sõbrad. Räägi endast ka," sõnas Li ja tema näol püsis naeratus.

"Ma olen 16-aastane ja valdan vee-elementi. Mulle meeldib väga fotograafiaga tegeleda, joonistada ja käsitööga tegeleda. Ma lausa jumaldan kasse, mul endalgi on üks Kurri-nimeline, temast on mul ka facebook'is paar pilti..." rääkis Belle, kuni nad taluni jõudsid.
"Katsume nüüd vaikselt olla, kuna keegi võib kodus olla." Tüdruk hiilis ettevaatlikult laudani, aga lauda uksel oli tabalukk ees. "On sul juukseklambrit või midagi? Ehk õnnestub mul see lahti muukida."

Lillith noogutas ja siis noogutas veel. Ta võttis juustest (mis olid krunnis) juukseklambri ja juuksed vajusid lahtiseks, kuid Lillil ei olnud sellest midagi. "Palun," ütles ta ulatades Bellale juukseklambrit.

Belle võttis juukseklambri enda kätte ja surkis sellega natuke lukuaugus, mispeale lukk peagi lahti kargas. Tüdruk lükkas lauda ukse lahti, ulatas pooled pärjad Lillile ja ülejäänud jättis endale ning hakkas neid lehmadele pähe panema, kes selle peale vaid natuke ammuusid. Kokku oligi täpselt 10 lehma, nii et keegi ei jäänud pärjast ilma ja ühtki pärga ei jäänud ka üle. "Laseme nüüd jalga, enne kui keegi tuleb," lausus Belle ja nad jooksid laudast minema. Aga neile tuli vastu talu perenaine, kes ilmselt oligi teel lehmi lüpsma. "Kes teie veel olete ja mida te minu maa peal teete!?" käratas naine. "Jookseme!" sosistas Belle Lillile ja nad pistsid jooksu. Kuna perenaine oli üpris pontsakas, õnnestus tüdrukutel ta peagi maha raputada. "Whew, see oli küll napikas," lausus Belle hingeldades, kui nad olid talust ohutus kauguses.

Kui nad perenaist nägid, ehmatas Lilli täiega ära. Nad jooksid nii kiirelt ja Li olin rõõmus, et naise eest pääsesid. "Jahhhh," nõustus Lilli samuti hingeldades. "Muide, parem oleks siit veel kaugemale kaduda, see naine saab ju aru, et meie need pärjad pähe panime, või mis?" Lillil oli naljatuju tagasi tulnud ja nad hakkasid vaikselt jalutades edasi minema. "Aga see oli päris äge," lisas ta lõpuks muigega.

"Nõus, aga see jooksmine väsitas ära," lausus Belle. "Kuigi samas ma arvan, et asi oli seda väärt." Belle naeris. "Lehmad olid nende pärgade üle kindlasti väga õnnelikud."

"Jap, erinevalt perenaisest," nõustus Lilli. "Niisiis, mis me edasi teeme?" küsis ta laia naeratusega.

"Me võiks midagi oma elemendiga teha, näiteks minna tagasi sinna tallu ja seal natuke nalja teha. Ma olen küll veel algaja, aga vahet pole ju," lausus Belle. "Mis element sa oled muidu üldse?"

"Ma olen õhk ja ma olen samut algaja," sõnas Lilli. "Ja sina? Muidu see on hea mõte." Lilli naeratas.

OT: Sa võiksid millalgi kaubamaja teemale ka vastata. Ootan juba ammuammu vastust.