Ups, see on ju mata

Cev irvitas lihtsalt edasi ning võttis endale pastaka kätte. Eks jah, ta ei teadnud isegi, miks ta naeris ja mis talle nii jubedalt nalja pakkus, kuid ega naermine on tore asi.

Cindy hakkas pastakaga paberit äärtest sodima ning peagi olid paberiäärtes mingid kahtlased saared. Cindy proovis ka ülesannetele keskenduda, kuid see oli võimatu, sest ta ei osanud ega viitsinud seda paberit täita.

''Teacher, ma loodan, et te ei paneks pahaks, kui öö siin viibime. Kuna te jäätegi neid lehti ootama.'' sõnas Cevin ning klõpsis oma pastakat.

Cindy loobus nendest ülesannestest ning hakkas mõtlema, kui kaua ta siin oli olnud ja kui kaua ta siin veel olema peab.

Cevin klõpsis rahulikult pastakat edasi ja viis siis pilgu klassi taga seinas olevale kellale, ta oli siin istunud täpselt 2 tundi. Poiss haigutas pisut ja viis siis pilgu Cindy'le.

Cindy märkas, et poiss haigutas ning vaatas siis neiu poole. Cindy võttis see järel enda taskust telefoni ning igavuse peletamiseks läks ta netti surfama lootes sealt leida midagi põnevat.

''Mis teed?'' uuris Cevvu ning viis pilgu õpetajale, kes neid mõlemaid põrnitses. Ta võiks ju neid lihtsalt minema lasta, nii kui nii nad peale jutustamise muud ei tee.

"Proobin leida midagi põnevat internetist, kuid ilmselgelt siin ei ole praegu mitte midagi huvitavad." vastas Cindy Cevini küsimusele. Sellel õpetajal juhtus ilmselt midagi lapsepõlves, et ta õpilasi nii piinab. Arvutas äkki noorena valesti ja sai sellest mingi trauma? Cindyl puudus ilmselgelt loogika.

''Okei.'' sõnas Cevin ning viis pilgu õpetajale, kes nüüd suu avas ''Võite minna, aga homme olete mõlemad 2 tundi peale tunde.''

Cindy pani enda telefoni endale tasku ja pööritas silmi. Ta võttis enda asjad ning jättis selle paberi sinna lauale ning lahkus klassist.

Cevin haaras maast lohakalt enda koti ning kadus ruumist. Pastaka pani kotti alles koridoris.