Kui igavus võib tappa.

Amy lohistas end katusele ja potsatas esimesele diivanile istuma. Ta võttis ette oma raamatu ning hakkas seda vaikselt lugema. Ilm oli soe ning mõnus.

Lizzie jalutas niisama koolimaja katusele. Ta mõtles niisama seal mõnda aega olla ja niisama oma igavust peletada. Ta astus siis katusele ning märkas seal siis ühte tüdrukut, raamatut lugemas seega ta ei hakkanud teda esialgu segama. Liz kõndis katuseääreni ning istus sellele.

Kui Amy oli tulijat märganud tõstis ta pilgu ja naeratas. "Hei !" tervitas neiu võõrast tüdrukut rõõmsalt. Amy süvenes korra raamatusse, kuid mõtted segasid tal lugemast. Tüdruk pani oma raamatu kinni ja tõusis püsti. "Kas sina oled Lizzie ?"

Lizzie oli süvenenud oma mõtetesse ning see tõttu võpsatas sellepeale kui see võõras tüdruk oli hei öelnud. "Heya," lausus ta siis vastu. "Ja mina olen Lizzie," sõnas ta siis veel. "Kust sa mu nime tead?" küsis ta siis üllatunult tüdrukult, tema küll selle tüdruku nime ei teadnud.

"Sa oled energia, kui ma ei eksi ? Elisabeth on mulle sinust rääkinud," lausus Amy sõbralikult. "Ja minu teada oleme me nüüd ka korterikaaslased." Tüdruk läks ja istus Lizzie kõrvale.

OT: Elisabeth on siis dire. Vtb millal ma ta teen c:

"Ma olen jaa energia. Ahsoo, ma võin järeldada, et sa oled ka siis jah," lausus Lizzie naeratades. "Ahsoo, pole uurinud veel, kes on mu korteri kaaslane. Seega võimalik, et oleme," sõnas ta siis.

OT: Oh okay.

"Ma ei imestaks," lausus Amy ja naeratas samuti. "Mina olen siis Amy," tutvustus tüdruk ennast. "Mm... näiteks millega sa vabal ajal tegeled ?"

"Meeldiv tutvuda sinuga Amy," lausus Lizzie naeratades siis. "Minu hobid jooksmine, siis viimasel ajal ka ratsutamine," lausus ta siis ning jättis mainimata puu otsas ronimise, seda ei saanud eriti suureks hobiks väga kutsuda.

"Ratsutamine ?" küsis Amy üllatunult. "Super siis, sest ma armastan tohutult hobuseid. Me võiksime mõni päev sõitma minna." Neiu naeratas. "Mina tegelen siis samuti vabal ajal hobustega. Mulle meeldib ka tohutult raamatuid lugeda, tegeleda fotograafiaga ja kitarri mängida. Surfamine on ka ülivinge."

"Jah, mulle ka meeldivad hobused nüüd," lausus Lizzie naeratades. "Ega raamatuid loen ma ka vahest. Ma aga ei oska mitte ühtegi intstrumenti mängida."

"Mu vanemad lihtsalt käisid pähe mulle, et ma midagi õpiks. Ja noh siis pakkuski kitarr mulle huvi," ütles Amy naerulsui. "Vana sa muidu oled ? 19 ?"

"Ahsoo, mu vanemad õnneks ei käinud, neist kumbki pole eriti muusika inimene seega mind ka ei sunnitud sellega tegelema," lausus Lizzie naeratades. "Ma olen 18, mitte 19," lausus Liz.

"Oh okei," lausus Amy. "Ma olen veel kõigest 17." Neiu naeratas. Ta oli rõõmus, et oli omale toreda sõbranna saanud. "Kui hästi sa muidu juba oma elementi valdad ?"

"No ütleme, et ma olen selles üsnagi hea, peaksin olema professionaal juba selles," lausus Liz selle küsimuse peale. Ega ka Lizi oli rõõmus selle üle, et oli omale uue sõbranna saanud.

"Vinge," lausus Amy ja naeratas. "Ka mina olen selles juba üsnagi hea."

"Ahsoo, see on lahe siis," lausus Lizzie naeratades sellepeale.

Amy vaid muigas. Ta ei osanud tollel hetkel väga midagi öelda. Sõnad olid lihtsalt justkui otsas.

Lizzie vaikis ka seal päris tükk aega. "Kas sul on siin juba palju sõpru või ei?" küsis Liz suht lambiga küsimuse, mis pähe tuli, et oleks kas või mingi jutu teemagi neil. Vaikus see eriti neiule väga ei meeldinudki.