Sleep

Jerry oli juba 2 tundi tagasi puhkemaja diivanit "proovima" tulnud. Kuid juba esimese nelja minuti jooksul oli ta vajunud sügavasse unne. Vahepeal läbi une pead sügades, nohises ta praegugi edasi.

Stacy oli oma "avastamise" tuuriga puhkemajani jõudnud. Tüdruk avas kergelt krigiseva ukse ning astus majja sisse. Tundus päris hubane. Ta liikus rahulikult edasi ning kiikas kööginurka. Ennast ümber pöörates pidi ta esialgu ehmatusest õhku hüppama, kuid siis puhkes ta hoopis naerma. Keegi nohises mõnusalt diivanil. Stace võttis oma sulega kaelakee kaelast ning kõditas tolle sulega õrnalt poisi nägu, ise samal ajal naeru kinni hoides.

Jerry sügas enda nägu, aegamisi unemaalt tagasi Elementalisse jõudes. Ta ei vaevunud aga silmi avama ja pomises enda ette kurjalt: "Kuradi sääsk!"
Kui ta lõpuks "sääse" kätte sai, kohkus ta. Mis ajast sääsk suleline on? küsis ta endalt mõtteis ning avas silmad. Kõik oli ümberringi veel üsna udune, seega pilgutas poiss silmi mitu korda, enne kui midagi aru hakkas saama.

"Hommik unimüts," naeris Stacy nüüd juba kõva häälega diivani ette põrandale potsatades. "Sääsed kiusavad?" küsis ta siis lõbustatult, sest poisi uimane olek tegi talle nalja. "Need sääsed võivad tõesti üsna tüütavad olla," tegi ta poisi öeldu üle nalja ja jäi siis veel mõnda veidrat või naljakat reaktsiooni ootama.

"Mismõttes hommik?" suutis poiss vaid küsida, kukalt kratsides. Kas ta magas tõesti terve öö?

Stacy puhkes taas naerma. See oli hea mõte siia puhkemajja tulla. "Sa oled naljakas, kui sa unine oled," ütles Stace läbi muige. "Ära põe, pärastlõuna alles." ütles ta siis veidi tõsisemal toonil.
"Mis põõnad siin keset päeva muidu?" Stacy tõusis maast püsti ning potsatas poisi jalgadele, mis diivanil olid, istuma.

Poiss hõõrus enda laupa, kuna ta oli ikka veel nagu uimane kärbes, mõistmata ümberringi toimuvat. "Hea diivan oli... on... Mul pole tuba ka niikuinii siin koolis veel," sõnas poiss silmi kissitades. "Kas päike on alati nii ere olnud?" küsis ta totra küsimuse ja vaatas aknast välja.

Poisi totter küsimus ajas Stacy taaskord naerma "Eeh, ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga ilmselt on küll jah," Tüdruk sättis end veidi mugavamalt istuma ning vaatas poisile kavalalt muiates otsa "Vajad abi korralikult üles ärkamisega?" küsis ta siis kulme üles ja alla liigutades ja köögis oleva kraani poole kiigates. Tal oli midagi plaanis, kui poiss varsti üles ei kavatse ärgata oma uimasest olekust.

"Oleneb, milles see abi seisneb," ütles poiss ja hõõrus oma uniseid silmi. "Kas sa oled kindel, et mul pohmelli ei ole?" küsis ta järgmise tobeda küsimuse. Tegelikult polnud tal üldse halb olla, ainult ülesärkamisega oli jah... raskusi.

"Selle küsimusega ma sind küll aidata ei saa.. Ma ju ei tea millega sa enne tegelesid," ja jälle Stacy naeris. Tüdruk hüppas diivanilt püsti vabastades sellega ka poisi jalad, mis enne tüdruku alla jäid, kui too diivanile istus. Stace suundus kööginurka, võttis kapist kannu, täitis selle külma veega ning suundus tagasi diivani juurde. "Nüüd, ärkad üles või saad külma dušši osaliseks. Mul on seltsilist vaja igavuse peletamiseks," sõnas tüdruk kindla häälega vaikselt naeru kihistades.

"Ma ei mäleta, mis ma enne tegin. Magasin vist," ütles poiss mõtteisse vajunult. Tüdruku häält taas lähedalt kuuldes ta toibus ja pani käed ette, nagu kurjategija, tahtes näidata, et annab alla. "Võtame rahulikult seda asja. Ma ei usu, et õpsidel hea meel oleks, kui nad siit märja diivani leiaksid. Või ükskõik, kellel." Poiss proovis üles tõusta, kuid see ei tahtnud hästi õnnestuda. Ta oli nagu omas mullis, muust maailmast eraldunud.

"Mhh.. Fine!" andis Stacy alla ning asetas kannu lauale ja võttis siis taas samas kohas istet, kust ta enne just tõusis. "Muide, ma oln Stacy Anne, kutsu kuidas tahad," Tüdruk ei suutnud kaua niimoodi rahulikult istuda. "Cmn, see pole lahe, kui sa siin niimoodi põõnad!" ta raputas poissi kergelt, et too uuesti magama ei jääks.

"Ma olen... ee... Jerry... Kutsu Hiireks või Mouse'iks," suutis poiss öelda vahele, kui tüdruk teda raputas. Ta haigutas ja küsis süütute silmadega: "Miks mitte? Magamine on parim tegevus üldse." Ta tegi vestluses pausi. "Aa, ei, mina tudun, magatakse kahekesi."

" Khm, mind absoluutselt ei huvita su voodielu," turtsatas Stacy naerma. "Aga ega ma vastu ei vaidle. Tudumine on tõesti väga... põnev?..või mida iganes, aga mitte päeval!" Lõpu sõnad ütles ta välja veidi valjemini. "Mingi unekott oled vä? Oot, ära vaevugi vastama, ma tean juba ise. JAH" tüdruk haaras ühe diivanipadja oma sülle.

"Jah," vastas Jerry sellegipoolest ja haigutas uuesti. "Mis päeval siis tehakse?" küsis ta, suunurgast muiates. Ta pea oli veidi selgemaks saanud. Või noh, vähemalt piirjooni eristas ta paremini... Natuke.

"Ee.. Mina ei tea.. Käiakse väljas? Ujutakse, süüakse. Mina ka ei tea ju," Stacy üritas midagi tarka öelda, kuid ei suutnud midagi välja mõelda ja nii ta siis seal kokutaski. Nähes väikest muiet poisi suunurgas virutas ta talle õrnalt tolle padjaga, mis ta süles oli.

Jerry muie kaardus juba laiaks naeratuseks. "No näed, preili Stacy isegi ei tea." Kui tüdruk teda padjaga lõi, lausus poiss: "Oota, kuni ma korralikult üles ärkan. Oota sa!" Tema naeratus ei kadunud kuskile.

"No, aga magamine pole kindlasti tegevus mida päeval teha." üritas Stacy vastu vaielda, kuigi jah, tal puudusid argumendid, millega vastu vaielda. "Uinu mu väsinud lind!" laulis Stacy nüüd. Tal polnud õrna aimugi, mis Jerry'l plaanis oli, et talle tagasi teha, kui ta unekese lõpuks silmast saab.

"Oota, kas ma pean siis tõusma ja särama või hoopis jälle magama jääma? Sa ajad mu nii segadusse." Poiss muigas.

"No kui ma valima pean, siis pigem tõuse ja sära... vist," ütles Stace naerdes. "Ma loodan, et ma seda hiljem ei kahetse," sõnas ta natuke hiljem vaikselt iseendale. "Ma eelistan pigem ärkvel Jerryt kui magavat hiirekest," ütles ta siis jalgu kõlgutades, mis üle diivani ääre kõlkusid ja korralikult maha ei ulatanud.

"Kust sa üldse tead, mida eelistada?" küsis Jerry ja ühe kiire liigutusega oli ta juba diivanil istukil.

"Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma tõesti ei tea kumba eelistada, aga ma eeldan, et ärkvel sinuga on põnevam kui põõnava sinuga," vastas ta ning vaatas poisile otsa. "Aga ega ma sind millekski sundida ei saa, nii et lõplik otsus on siiski sinu teha," lisas Stacy ning pööras pilgu enda ette põrandale.

Jerry tõusis nüüd juba täiesti püsti ja kõndis paar sammu edasi. "Kas tead, mida on naljakas vaadata?" küsis ta, tüdrukule seljaga olles. Poiss võttis tassi, kallas sellesse külma kraanivett ja võttis kaks väikest lonksu.

"Eem.. Ei tea." vastas Stacy peale väikest mõtlemist. Tüdruk istus endiselt diivanil ja jälgis Jerry't kui too vett jooma läks.

Jerry lähenes vaikselt tüdrukule, näol vildakas naeratus. Kui ta oli Stacyle juba nii lähedal, et oleks võinud ta juukseid puutuda, tõstis ta kiire liigutusega tassi ja viskas poole selle sisust tüdrukule kaela, samal ajal hüüdes: "See, kui tüdrukud saavad märjaks."
Ta oli peaaegu et kindel, et Stacy Anne jookseb nuttes-karjudes-sõimates minema nagu tavaline tibi. Või saab ta kõrvakiilu omanikuks. Aga äkki see oligi test?