Need to think about it

Jerry tuli pangale ja istus peaaegu selle äärele. Ta hoidis peast kinni. See lõhkus otsas - valuvaigisti polnud aidanud, kuid selle pärast poiss praegu üldse ei muretsenud. Kuidas on võimalik ühe päevaga kõik p*rse keerata? Ask Jerry Palmer, mõtles ta. Ilmselgelt polnud tema ja koolikaaslaste vahelised suhted kõige paremad ja mis kõige hullem, ta ei mäletanud üldse, mis peol juhtus. Seega ei teadnud ta ka, kelle käest vabandust paluda. Ja see kõik oli lihtsalt nii kuradima keeruline.

Lizzie jalutas niisama oma korteri poole tagasi. Telefon teadamata kadunud. Eilsesest ööst ka ei mäleta suurt midagi. Ja peavalu oli ka tagasi tulnud. Miks ma kurat pidin nii palju jooma eile ah? Ta jõudis pangani ning märkas seal siis ühte tuttav aga kust ta teda teadis, seda kurat Liz ei mäletanud eriti enam. Ta ohkas ning kõndis siis poisini. "Em.. Heya," lausus ta talle ning istus ka siis panga äärele maha.

Jerry tõstis pea, kui keegi teda kõnetas. "Hei," ütles ta, tüdrukule otsa vaadates.

Lizzie vaatas kaugusetesse mõnda aega ega öelnud midagi kuna ta ei osanud eriti midagi öelda. Samas ta mõtted liikusid pidevalt selle peavalu ja siis mis võis seal peol juhtuda. Päris täpselt ei mäletanud ta veel siiani. "Em...," lausus ta siis lauset aga lõpuks ei öelnud ikka midagi. Lollakas oled, räägi nüüd ometigi midagi.

Poiss vaatas kulme kergitades tüdrukut. "Jaa?"

"Ah, sa tundud kuradima tuttav aga kust ei mälla," lausus Liz siis lõpuks midagi ning vaatas siis poisi poole.

Poiss vaatas tüdrukut ja ütles siis: "Oh, sina ka."

"Eilne pidu, kust on julm mäluauk," pakkus Liz siis lampi midagi kuna see oli ainus seletus kus ta võiks poisi teada ja mitte mäletada nime ega midagi muud.

"Võib nii olla küll," ütles Jerry ja naeris. Kaua aga naeratus ei kestnud, sest normaalne inimene ju ei naeraks, kui ta pea otsas ähvardab plahvatada? "Jerry, muidu. Kutsu Mouse'iks või Hiireks."

"Ahah," lausus Lizzie sellepeale ning muigas seal kui poiss hakkas naerma seal. "Ma olen Lizzie, võid Liz'iks kutsuda," lausus Lizi siis naeratades. See nimi oli ka mingil määral poisile tuttav aga ei mälla ikka mitte midagi eriti.

"Hmm... Ma vist isegi mäletan midagi ähmaselt. Kuule kas selline asi nagu pelmeen eilselt peolt ütleb sulle midagi? See kummitab mind terve päeva, aga ma ei saa aru, mida see võiks tähendada," ütles Jerry ja naeratas vildakalt. Üsna kindlalt pidas tüdruk teda nüüd imelikuks või vähemalt tobuks. Jobu pole ka paha mõte.

"Ma ka mäletan mõningaid asju aga siiski suur osa on mäluauk. Aga see sõna pelmeen on tuttav aga ei mälla miks," lausus Lizzie sellepeale. Ta ei pidanud poissi imelikuks ega tobuks. Ega ka jobuks.

Jerry naeris. "Ma lõpetasin eilse tänaval. Bacardi klaas kätte lõikunult," näitas poiss enda kätt, milles haigutas haav. "Ja sa ise?" küsis ta naerdes.

Lizzie siis vaatas siis selle haava poole. "Kus juures ma ärkasin ka tänaval. Ma vaatasin veidikene ringi ning siis kõndisin kuskile suvalises suunas. Vahepeal jõudsin külastada ka kohvikut," lausus Liz siis.

"Ma leidsin enda kõrvalt selle," näitas poiss võõrast telefoni. Ta oli seda maas näinud ning alguses selle sinnapaika jätnud, hiljem aga tagasi tulnud ja üles korjanud. Mitte oma kasu saamiseks.

"Ah ongi telefon kadunud, Ei mälla kuhu selle jätsin," lausus Liz siin võttis poisi käest selle telefoni ning uuris siis seda seal mõnda aega. Ta üritas telefoni avada aga sellel oli parooli vaja seal. "Em..," lausus Liz ning toksis siis oma parooli nii sisse, et poiss ei näeks. "Ma pakun, et see on minu oma," lausus Lizi siis seal kuna see parool oli õige.

Poiss naeris. "Midway street oli sinu voodi täna?" küsis ta naerdes. Peavalu hakkas vaibuma. See tüdruk mõjus ikka päris hästi.

"Vist oli jaa," lausus Liz kui natukene aega mõtles sellepeale. "Sinu oma oli ka see siis?" küsis Liz poisilt. Temagi peavalu oli vaibuma hakkanud juba vaikselt.

"Mhm," ütles Jerry ja muigas. "Mäletad ehk mõnda seika eilsest peost? Sest mul endal on nagu... tühjus." Ta naeris, kuid oleks tõesti huvitatud informatsioonist. Kellele ta ütles midagi, mida ta nüüd kahetseks? Palju ta jõi? Mis lollusi ta korda saatis? Ehkki tüdruk arvatavasti ei teadnud midagi sellest.

"Sa vist saagisid seal vahepeal minu küüneviiliga kellegi kingal kontsa maha," lausus Lizzie naerdes. See tundus endiselt nii naljakas talle. "Ennem seda oli seal ka mingi tulekahju või muud sellist ja rohkem ei meenu," lisas Liz vel juurde.

"Mida, tegelt? Nii minu moodi," sõnas Jerry ja lõkerdas naerda. Aga siis meenus talle ka see kingaomanik nagu välk selgest taevast ja naeratus poisi näolt kustus. Ta proovis endiselt jätkata rõõmsa tooniga: "Kes siis tulekahju tekitas?"

"Tegelt jaa, see oli veel minu küüneviil," lausus Lizzie sellepeale naertades. "Selle tulekahju ilmselt tekitas see em.. Erik, kogemata tegi väikse leegi, mis kasvas aina suuremaks. Õnneks kustutamise selle ära ennem kui see läks väga suureks," lausus Liz siis ning vaatas kaugustesse.

"Oleksin pidanud teadma," ütles Jerry ja pööritas silmi. Ta vaatas samasse kohta, kuhu tüdrukki. "Mida sa näed seal?" küsis Mouse, proovides tabada Lizzie pilku.

"Ei midagi erilist, lihsalt vaadan niisama," lausus Liz naeratades. "Ahja, tänan, et mu telefoni üles korjasid, ma otsisin seda hommikul taga," lausus Liz siis ning vaatas poisi poole.

"Pole probleemi," ütles poiss ja muigas. Ta vaatas samuti kaugusesse. "Peaks vist korteris ära käima, ühe tableti sisse tõmbama. Nii halb on olla lihtsalt." Enesetunne pole ainult pohmelli pärast halb...