Sweet Park.

"Oled jah!" ütles Rosalie ja naeris. "Kes su toakaaslane on?" küsis ta Lizzielt. Igal aastal saatuse tahtel ei saanud nemad koos toakaaslased olla. Väljaarvatud üks kord, mitu aastat tagasi. Siis nad läksid küll hulluks.

"Tüdruk nimega Amy," lausus Lizzie sellepeale. Kahjuks nii see oli jaa olnud. "Sul?" küsis ta siis naeratades.

"Tean, tean, tean küll teda! Vist. Victoria," ütles Rosalie ja kõlgutas jalgu. "Tead tegelt ma ei tulnud parki niisama. Ma jälitasin sind võinii, nägin korteriaknast kuidas sa siiapoole tulid," sõnas ta ja tegi vastupandamatu naeratuse. "See oli peale seda, kui ma sulle lehvitasin."

OT: JAAH, TA lehvitas, SELLEPÄRAst et seal New place teemas oli nii, vot annan sulle ka teada

"Ahsoo," lasus Liz. "What?" küsis Liz siis nüüd ning vaatas Rosa't suurte silmadega otsa.

"Jaajaa," lausus Rosa ja vaatas purskkaevuvett. Ta tegi taas ühe pisikese laine ning sõidutas seda mööda ringikujulist rada.

Lizzie vaatas endiselt veel Rosa't suurte silmadega. "Tead, et jälitamine pole ilus," lausus Liz siis talle.

"Ole nüüd, ega sa ometi ei kavatse solvuda!" müksas Rosalie Lizziet sõbralikult, kuid vaatas teda siis üllatunult. "Või kavatsed? Sorryyy, Lizka..."

Ma ei solvu sul nii kergesti," lausus Liz naeratades. "Vabandus vastu võetud," lausus ta muigega.

"Näed, sa oled ikka Lizzie!" Rosalie kõlgutas taas jalgu. Ta oli hakkamist täis: "Mida me teha võiks?"

Lizzie vaid muigas. "Ma ei tea mida teha," lausus Liz.

Rosalie tekitas enda kätte väikse veepalli ning lajatas sellega Lizile näkku. Noh, vähemalt polnud nüüd enam igav. Ta oli 99,999999999999999999999% kindel, et Lizzie hakkab vastu, ja see oleks päris lõbus.

"HEY!" karjus Lizzie sellepeale ning tekitas siis sealt purskkaevust suure laine, mis üsna pea oli Rosa peale. Nii, et ta oli jälle läbimärg. Liz vaid naeratas seal.

"See on ebaaus!" karjus Rosalie ning pahvatas naerma. Ta väänas korraks enda juukseid, kuid mõtles siis, et mis seal ikka ning tekitas samuti purskkaevu kohale suure laine, mille ta siis Lizzie kallale saatis. "Kui me niimoodi jätkame, on varsti purskkaev veest tühi," naeris ta, kui ka Liz läbimärg oli.

"See on aus," lausus Lizzie ning naeris siis seal. "Ära muretse küll siia uus vesi lastakse," lausus Liz naerdes endiselt ning mõtles siis nüüd mida teha, vahepeal enda juukseid tule ja veega kuivatades. Mõne aja pärast ta siis tekitas väikese tuule hiili.

"Haha, võime ise ka selle siia tekitada," muigas Rosalie ning tekitas kätte klaasikujulise vee. Ta suunas selle enda suu juurde ning jõi seda. "Mm, päris päris vee maitseline," muigas ta ja pühkis suunurka, kuigi vahet polnud üldse, ta oli ju niikuinii läbimärg.

"Seda võib ka teha jaa," lausus Lizzie naeratades. Loomulikult tema ei kavatsenud hetkel küll veega väga mässata. Ta hoopis tekitas järjest tugevamat tuulehiili.

"Mida sa teed?" küsis Rosalie Lizzielt kulmu kortsutades ja naeratades. See oli ilmselge, et tuult, aga miks? Milleks?

"Mida mina teen, ma ei tee ju midagi," lausus Liz ning istus siis muru peale maha. Ta oli lõpetanud tuule hiili tegemise ning vaatas siis nüüd taeva poole.

"Ei tea, kas koolis õpetatakse meid vihma ka tekitama?" mõtiskles Rosalie valju häälega ja istus Lizzie kõrvale maha. Ta vaatas taevas sõudvaid pilvetupse ja viskus lõpuks selili.

"Ma ei tea, ma pole varem juu vee taltsutamise tunnis käinud," lausus Lizzie ning naeratas. Ta jäi ka neid pilvetupse vaatama. Temagi viskus üsna pea selili.

"Njamh. Kuidas "energial" üldse käib see tundide värk?" küsis Rosalie, pilku taevalt tõstmata. "Nagu et teil on siis palju rohkem tunde, kui meil ju?"

"Kurat on jaa. Ma pean käima nüüd kõigis. Nii vesi, maa, tuli kui ka õhk. Energial aka elektril pole minu meelest aine tundi, seda me peaks kuidagi teistmoodi õppima aga ma ei mälla kuidas," lausus Lizzie muigega sellepeale.

"Äge. Või siis mitte. Mis ma teen kogu selle aja, kui sind ootan?" küsis Rosalie nii endalt, kui Lizzielt ja vaatas ikka taevast.

Liz kehitas sellepeale õlgu. "Ma ei tea. Veedad seda aega koos teiste sõpradega või siis passid niisama ja vb leiad möne uue sõbra või tuttava," lausus Lizzie siis midagi.

"Mul ei ole eriti teisi häid sõpru. Tead küll, nende jaoks pole aega, sest ma olen enamus oma vaba aja sinuga koos." Rosalie naeratas ja tõusis nüüd istuli. Ta vaatas purskkaevuvett.