There's nothing I can do

"Õõh, sa oled ikka võimatu!" andis Stacy ilma võitluseta alla ,sest ta teadis, et tema jääb nagunii kaotajaks ja peab välja rääkima. "Tegelikult ei olegi midagi ju. Kolme poisiga olen siis tuttavaks saanud. Ma ei tea, kas nimed ütlevad sulle midagi või ei. Igatahes jah toredad on nad." lõpetas Stacy jutu enne kui ta midagi liiga palju oleks öelnud.

''Kas nagu, tead küll mida ma mõtlen?'' uuris poiss kulmu kergitades näol kaval muie.

"Ma ei tea mida sa mõtled, aga ilmselt sind ja sinu fantaasiat teades on selle küsimuse vastuseks ei," vastas Stacy. "Sõprusest pole midagi kaugemale arenenud. Mõnel puhul ehk õnneks ja mõnel vast kahjuks," peale seda surus Stacy käe oma suu ette. Ta oli niigi juba liiga palju lobisenud.

''Oioi.'' sõnas Cev muigega ning lisas ''Ma olen küll siin juba palju tüdrukuid kohanud, kuid hetkel on vallalise staatus parim.''

"Naistemees!" naeris Stacy selle peale "Aga, ega siin ongi tüdrukuid rohkem kui poisse. Vähemalt nii palju kui ma näinud olen. Nii et sul võimalusi küll!" lausus Stacy ning liigutas kulme üles alla ise samal ajal naerdes.

''Tädiks sa ei saa nii pea, ära sellele küll mõtle.'' sõnas Cev kerge muigega ''Arvatavasti saan ma ennem onuks.''

"Mh, ma juba lootsin!" tegi Stacy mossis näo pähe. "Ja sellest onuk saamise värgist võid sa endiselt ainult unistada. It's not going to happen!"

''Jajaja, eks ma siis vähemalt unistan ja näen unes.'' sõnas Cev naerdes.

"No seda lõbu ma sult küll kuidagi ära võtta ei saa," lausus Stacy ja masseeris oma põski, mis pidevast naermisest ja naeratamisest juba valutasid.

''Õnneks.'' sõnas poiss kerge muigega ning viis pilgu kalju serva poole ning merele, mis sealt paistis.