Cindy, oled see tõesti sina!?

Belle tuli just raamatukogust, kust ta oli laenutanud Kami Garcia ja Margaret Stohl'i raamatu "Ilusad olendid". Tüdruk istus pargipingile ning asus lugema.

OT: Cindy

Cindy jalutas kohvikust välja ja jõi enda teen ning kõndis siis parki. Ta istus ühele pargipingile ning vaatas ümbritsevaid inimesi. Ta pilk jäi seisma kaugemal istuval tüdrukul, kes meenutas talle kedagi, aga keda?

Belle keeras järgmise lehekülje ning luges edasi. Ta vihkas, et kõik raamatud olid alguses igavad. Samas pidi ka need esimesed peatükid läbi lugema, kuna nendes tutvustati tegelasi, linna, kus peategelane elas, peategelase perekonda jms. Ühesõnaga, kõik peatükid peab hoolikalt läbi lugema, et üldse millestki aru saada.

Cindy jõllitas veel veidi aega blondipäist tüdrukut, kuid siis arvas, et ta ilmselgelt eksis ning jõi enda teed edasi ning mõtles minevikule, kui ta enda vanast kodukohast ära kolis.

Belle lõi tüdinult raamatu kinni ja vaatas niisama ringi. Ta pilk peatus ühel kaugemal istuval brünettide juustega tüdrukul, eriti tema kaelal. Bellele meenus, kuidas kunagi elas tema naabermajas üks tüdruk nimega Cindy. Nad olid parimad sõbrad. Kord nägi Belle poes müügil ühte kaheosalist kaelakeed, kuhu peale oli kirjutatud BFF. Tüdruk palus ema, et too talle selle kaelakee ostaks, ja pärast pikka lunimist ema ostiski selle talle. Kohe, kui nad koju jõudsid, tõttas Belle Cindy uksetaha ja andis talle ühe poole kaelakeest, teise riputas aga endale kaela. Tüdrukud lubasid teineteisele, et kannavad neid kogu aeg kaelas ja et sellest saab nende sõpruse märk. Aga ühel päeval, kui Belle taas Cindy uksetaha läks, et teda õue kutsuda, avas ukse võõras naine, kes ütles, et perekond Bolyc ei ela enam siin. Tüdruk oli väga kurb, aga sellegipoolest ei murdnud ta lubadust ja kandis kaelakeed (või vähemalt ühte poolt sellest) igal pool kaelas. Belle silmitses hoolikalt tüdruku kaela. Kas tõesti rippus tema kaelas kaelakee teine pool? Belle tõusis püsti, kõndis pingini, millel tüdruk istus, ja istus tema kõrvale. "Cindy, oled see tõesti sina?" lausus ta sosinal.

Cindy võttis käega enda kaelakeest kinni ning võpatas siis, kui see sama blondipäine tüdruk ta kõrvale istus. "I-I-Isabella?" sosistas tüdruk vaikselt ning silmitses tüdruku kaela, kes ta kõrval istus. Kas see on võimalik, et Cindy leidis enda lapsepõlve parima sõbranna ülesse?

Belle kallistas tüdrukut kõvasti. "Ma olen sind kõik need aastad igatsenud," sosistas ta vaikselt ja mööda ta põski voolasid õnnepisarad.

Cindy naeratas ning kallistas tüdrukut vastu ning ta silmadest voolasid juba mõne sekundi pärast pisarad, mis olid märgiks, kui õnnelik ta oli.

Varem oli Belle mõelnud, et kui ta saaks, kärataks ta Cindy'le otse näkku, kuidas talle haiget tegi, et Cindy tüdrukule kolimisest midagi ei rääkinud, aga nüüd ei tulnud see talle isegi mõttesse, kuna ta oli nii õnnelik, et ta Cindy't jälle näha sai. "Ma ei suuda uskuda, et see oled tõesti sina! Mida sa teed siin üldse? Oled sa terve see aeg siin linnas elanud, kuna mina kolisin ka alles siia, kuna ma... Ühesõnaga, see on pikk lugu, aga kõigepealt tahan ma teada, mida sina siin teed?"

"Ma käin siin koolis." sõnas Cindy pisaraid pühkides. Ta oli õnnelik, et tüdruk ei küsinud, miks Cindy oli ära kolinud. "Ja mis sa ise siin teed? Ja pealegi mul on aega nii, et sa võid mulle rääkida. Ma arvan, et meil on niigi nii mõnestki asjast rääkida, sest me ei saanud teatud asjaoludel rääkida.. jah päris mitu pikka aastad. Ma igatsesin sind." vuristas Cindy.

"Ma kolisin siia, kuna ma avastasin, et ma suudan vett liigutada ja jäätada ning ma mõtlesin, et oleks lahe veelgi rohkem osata, nii et ma otsustasin tulla siia oma elementi arendama... Ühte sellisesse kooli nimega Elemental School. Sa ilmselt pole kuulnud sellisest koolist ja üldse tuleb see kõik sulle ilmselt üpriski ootamatult, aga nii see on. Ma ise olin ka täiega imestunud, kui ma oma võimed avastasin ja et selline kool on olemas."

Cindy suu jäi korraks lahti, kuid ta naeratas siis. "Tundub, et me käime samas koolis ja omame sama elementi." kilkas Cindy Bellele.