Kaunis päevake

Stacy uitas niisama kooli ümbruses ringi ja nautis loodust. Nii mõnus oli ju rahus ja vaikuses üksinda jalutada ja omi mõtteid mõlgutada. Lõpuks jõudis ta välja mingile lagendikule. Neiu viskas ennast lagendikule võilillede vahele pikali ning vaatas imeilusasse sinisesse taevasse kus oma teed ujusid pisikesed pilvetupsud. Stacy näole ilmus naeratus. Jah, nii vähe ongi õnneks vaja.

OT: Lizzie

Lizzie jalutas niisama kooli ümbruses ringi ning nautis siinset kaunist loodust, mida tema kodu kandis kohtas harva. Ta elas siiski juu suurlinnas. Mõne aja pärast jõudis ta lagendikule, see oli veel üks tema lemmikkohti peale metsa. Metsa ta lausa armastas tegelt. Liz naeratas ning kõndis siis mööda lagendiku edasi kuni oleks peaaegu, et ühele tüdrukule otsa kõndinud, keda ta ei olnud tähelepannud. "Vabandust," lausus Lizi siis vaikselt selle tüdrukule.

Stacy tõusis hääle peale istukile. Mingil imelikul kombel on ta alati inimestega veidra juhuse tõttu kohtunud. "Ah? Mis?" oli tüdruk veidi segaduses selle vabanduse pärast. Tema ju ei pannud tähele, et too tütarlaps talle peaaegu otsa komistas

"Ei midagi hullu, ma oleks sulle lihtsalt peaaegu otsa komistanud," seletas siis Lizzie sellele tüdrukule, keda ta polnud siin veel varem näinud.

"Eks ma olen tõesti veidi pisike ja silmale märkamatu," naljatles neiu. "Stacy olen muidu," märkas ta ennast lõpuks tutvustada ning naeratas tollele tüdrukule.

"Ma lihtsalt olin ametis oma mõtetega ja ei vaadanud oma jalge ette enne kui meeter sind," lausus Lizzie sellepale. "Ma olen Lizzie," tutvustas siis ka Liz ennast naeratades.

"Pole hullu. Mis sa jalutad siin üldse niimoodi üksi?" uudishimutses Stacy.

"Niisama mõtlesin siinsest loodust nautida, mida suurlinnas eriti ei kohta," lausus Lizzie naeratades. "Sa ise?" päris ta siis vastu.

"Sama suht. Siin on täitsa ilus," ütles Stacy ning tõusis maast püsti ja pühkis kleidile jäänud sodi maha.

"Siin on ja väga ilus," lausus Lizzie ning vaatas siis enda ümber ringi. "Sa valdad mõnda elementi?" küsis Liz siis jutu jätkuks.

"Jah, täpsemalt siis vett," vastas Stacy tüdruku küsimusele "Ja sina?" küsis ta sama küsimuse ka vasttu

"Oh vesi on üks element mida ma valdan," lausus Lizzie muigega. "Ma olen Energia," lausus Liz siis veel naeratades.

"Oh. Nii lahe, sa oled esimene energia valdaja, keda ma kohanud olen," ütles Stacy. Ta oli nüüd kohutavalt elevil, sest energia valdajaid ei ole just väga palju ringi liikumas.

"Siin koolis on neid vaid kolm hetkel, mina, dire ja siis veel üks õpilane. Ega seega võib neid ja harva kohata," lausus Lizzie naeratades. See oli true story.

"Lahe," ütles Stacy naeratades. "Seega sa valdad kõiki elemente?" uuris ta, sest see tundus tõesti huvitav.

"Jah ma valdan kõiki elemente," lausus Lizzie muigega. "Vesi, tuli, maa, õhk ja lisaks ka ernergia aka elekter," lisas siis Liz.

Stacy naeratas. Ka tema valdaks hea meelega kõiki elemente. "Kaua sa siin koolis juba olnud oled?" küsis ta siis uue küsimuse.

"Ma ei teagi täpselt enam aga ilmselt ikka päris tükk aega juba," lausus Lizzie naeratades. "Sa?" küsis ta siis vastu ka.

"Uus alles," vastas ta siis veidike kurva häälega. Ta polnud veel just väga paljude inimestega tuttavaks saanud ja samuti polnud ka tema tunnid peale hakanud.

"Edu sulle siis siin koolis, loodan, et sulle ikka meeldib siin," lausus siis Lizzie naeratades siis. Talgi ei olnud enam tükk aega tunde olnud.

"Esmamulje on täitsa hea sellest koolist," naeratas Stacy ja vaatas lagendikul ringi. "Jalutame?" küsis ta siis ja hakkas juba vaikselt liikuma lootes, et Lizzie nõustub.

"See on siis ilmselt hea," lausua Lizzie naeratades. "Võib juu," sõnas Liz ning kõndis siis Stacy'le järgi.

"on siin ka palju õpilasi? Ma praegu olen suht paari inimest ainult näinud siin." üritas Stacy vestlust ülevalhoida, ise samal ajal vaikselt edasi kõndides.

"Ma ei oska öelda täpselt kuna ma iei tea täpseid arve. Samas ise olen ka veel suht väheseid siin kohanud hetkel veel" lausus Lizzie naeratades ning kõndis ka edasi siis.

"Nojah, ehk tekkib rahvast juurde," ütles Ann ja korjas maast ühe võilille. See oli nii ilus ja kollane ning meenutas tüdrukule kohutavalt väikest päikest.