Kaunis päevake

"Kindlasti tekib seda juurde," lausus Lizzie naeratades ning vaatas niisama enda ümber ringi.

"Nagu ma aru saan meeldib sulle loodus?" küsis siis Stacy. Ta oli tähele pannud kuidas Lizzie säravate silmadega ümbrust jälgib.

"Kus juures jaa, väiksest peale juba," lausus Lizzie naeratades. Ta oli juba väikesest peale tihti metsas hulkunud või niisama kuskil looduslikus kohas. Kuigi jah enamasti tegi ta seda koos sõpradega tollel ajal.

"Lahe," naeratas Stacy Lizzie'le. "Aga millega sa siis veel tegeled peale looduses käimise ja selle ilu nautimisega?" uuis neiu edasi. "Ja kui ma liiga tüütavaks oma küsimustega muutun, siis lihtsalt ütle, et ma lõpetaksin. Halb harjumus," lisas ta veidi hiljem igaks juhuks kerge nalja noodiga.

"No mingil määral spordiga ka, jooksmine peamiselt, ega väga midagi muuga ma ei tegelegi," lausus Lizzie naeratades. "Küsi, küsi, ma olen harjunud juba sellega, et inimesed pärivad küsimusi," lausus Liz muigega sellepeale. "Sinu hobid?" küsis siis neiu.

"Noo sport on tähtis. Üritan jooksupisikut omale sisse harjutada, nii et võiks mõnikord äkki koos jooksma minna," pakkus Stace kõigepealt välja. "Aga muidu meelisalaks on surfamine ja ujumine. Ja siis vahest tinistan kitarri natuke ning laulan. Ja tantsimisega tegelen siis kui aega üle jääb." Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegeleb Stacy päris paljude asjadega ja energiat jääb veel ülegi.

"Võib küll kunagi koos jooksma siis minna," lausus Lizzie naeratades. "Mul ei ole seda muusikalist annet, no laulda ma veel oskan mingil määral aga muusika intsrumente mängida ei oska. No mingil määral meeldib mulle ka tantsida," lausus Liz siis naeratades. Ega temalgi jäi seda energiat pidevalt üle.

"Tegelikult selle kitarri mängimisega on see lugu, et ma pole seda kunagi õppinud. Ise vaikselt tinistasin oma toas ja siis sain pidevalt sõimata, et seda tegin ja vaikust rikkusin," naeris Stacy kui ta meenutas kuidas ta meeletult üritas mingeid kauneid meloodiaid sellest instrumendist välja pigistada.

"Oh okay. Ma tahtsin kunagi klaverit mängima õppida aga ma ei mäleta, miks ma ei läinud enam. Nüüd olen selle idee maha matnud," lausus siis Lizzie naerdes.

"Miks maha matnud? Õppida pole ju kunagi hilja," vaatas Stacy suurte üllatunud silmadega Lizzie poole. Tema ise õpiks hea meelega vel mõnd instrumenti mängima.

"No mingil määral on siiski see mõte peas olemas aga teostada, eriti ei viitsi. Samas pole leidnud sobivat kooli ega midagi sellist kus õppida. Koju vanemad klaverit ega muud intsrumenti ka ei luba osta," lausus Liz siis sellepealening ohkas. Ta tegelt heameelega õpiks kui oleks võimalus.

"oh jah muidugi, ma selle peale ei mõelnudki," ohkas ka Stacy. Tal ei tulnud hetkel enam ühtegi küsimust pähe mida küsida või mille kohta uurida.

"Nojah, võib arvata," lausus Lizzie siis vaikselt. Liz mõtles mida võiks küsida nüüd aga tal ei tulnud eriti midagi pähe. "Hmm... Kas sa tahaksid muidu sinna jooksma minna hommikul, lõunal või siis õhtul?" küsis Liz siis nüüd lõpuks midagi, see oli siiski oluline info talle.

"Hommikune jooks kõlab päris hästi," vastas Stacy. "Siis ei tohiks veel väga palav olla ja hommikud on mõnusad," lisas ta ning vaatas oma jalutuskaaslasele otsa "Kui sulle muidugi sobib. Või oled sa pigem õhtu inimene?"

"Ei hommik sobib hästi," lausus Lizzie naeratades. Talle meeldiski rohkem hommikul jooksmas käia kui õhtul. Õhtu poole sai niisama sõpradega väljas oldud või muud sellist. "Mis kell sa tavaliselt ärkad?" küsis ta siis järgmise küsimuse.

"See täitsa oleneb. Aga ma arvan, et kuskil 8 vast sobib?" pakkus Stacy kellaaja välja. Hommikuste surfamise harjutamiste pärast ei ole varajane ärkamine tüdrukule probleemiks, kuigi ta muidugi eelistaks pigem poole lõunani magada. Aga hommikune jooks kõlas lihtsalt nii kosutavalt ja värskendavalt, et Stacy tahtis selle kohe kindlasti ära proovida.

Lizzie mõtles natukene aega seal. "8, sobib küll," lausus Lizzie siis lõpuks. Tema oli alati varajane olnud, mis sest, et läks suht hilja magama alati. Kuskil seal 2-3 ajal öösel. Ikka saab 7-8 ajal juba vabalt üles.

"Aga siis on kokku lepitud!" Naeratas Stacy. Vähemalt ei pea üksi jooksma. Kui on kellega joosta, siis on tahe ka suurem.

"Jahm on küll," lausus Lizzie naeratades. Ta oligi iga hommiks üksi jooksmas käinud viimasel ajal. Seltsiline kuluks ära küll jah. "Oot, aga kus kokku saama hommikul, selle meie kortermaja ees sobib?" küsis siis Liz järgmise küsimuse.

"Jah, ma arvan, et see sobib hästi. Siis mõlemal hea tulla," vastas Stacy. Mõlemad elavad nagunii samas kortermajas ju, milleks siis kusagil kaugemal kokku saada. "Ma pole enam nii kaua korralikult trenni teinud. Laiskus piinab," lausus tpdruk ning turtsatas kergelt naerma. See oli tõsi. Neiu oli lasiaks jääma hakanud.

"Davai siis," lausus Lizzie naeratades. "Laiskus on jube haigus," pidid Lis tõdema ning muigas siis sellepeale.

"On tõesti. Eriti jama lugu on siis kui süüa armastad ja siis veel laisk oled." naeris Stacy. Õnneks tal kaaluga probleeme siia maani olnud ei ole, kuid vormi peaks ikkagi hoidma, seda just tervise pärast.

"Ojaa, siis tuleb kindlasti trenni teha. Ma olen hullem magusa söödik tegelt," naeris ka Liz nüüd. Ega tal ka pole õnneks kaaluga probleeme olnud ja seda ilmselt tänu trennile mida ta teeb ikka aegaajalt.

"Šokolaad on mu nõrkuseks, aga õnneks surfamise kõrvalt võin endale ühtteist ka lubada. Kuigi kui aus olla, siis ega see kaal pole ju üldse oluline, peaasi, et ise ennast hästi tunned," Nii ju ongi, kaalu palju tahad, kui ennast oma kehas hästi tunned, siis pole ka probleemi.

"Šokolaad on ka minu nõrkuseks, aga õnneks selle jooksmise kõrvalt saan ma seda endale lubada. Ma arvan tegelt sama," lausus Lizzie sellepeale.