Öösel surnuaias

Lizzie jalutas niisama öösel selle surnuaia poole. Ta teadis, et tal oli siia paar sugulast maetud, peamiselt olid need kõik kauged sugulased, kellest neiu ei teadnud eriti mitte midagi. Ta ohkas ning asus niisama telefoniga valgustama igat hauda, mis ette juhtus.

OT: Siku!

Vici'l polnud eriti suurt aimu, kus ta viibis ning ta oli teinud ka elu suurima vea, unustanud maha oma telefoni ning muud valgustavad vahendid. Tüdrukule igati tundus nagu ta oleks surnuaias, kuna kaugemalt ta märkas pisikesi püstiseid plaadikesi otast kumerad või riste. Kas pole mitte surnuaia moodi? Tüdruk väristas pisut õlgu. Ta oli siin kaua olnud, aga ta suutis ikka ja jälle eksida ära kohtades, kus ta nii väga käinud polnud. Tüdruk ohkas ning kõndis ettevaatlikult edasi.

Lizzie muudkui uuris neid hauaplaate edasi seal kuni tema telefoni aku sai tühjaks. "Mine metsa telefon," pomises ta seal ning toppis selle oma taskusse. Ta vaatas enda ümber ringi. "Ja nüüd olen veel eksinud ka, see veel puudus," pomises Liz edasi aga siiski kõndis kuskile suvalises suunas edasi.

Victoria kuulis kellegi podinat, kui seda üldse nii sai tema kõrvu nimetada, kuna tuul oli üsna suur, mis pani lausa kõrvad kohati vilistada. Tüdruk koperdas ja pani vahepeal käed ka ette ning kobas, et mõne haua otsa ei komistaks või ei reostaks.

Lizzie kõndis vaikselt edasi, vahete vahel isegi mõne hauakivi otsa komistades. Liz ohkas ning otsustas edaspidi ennem kättedega kobada, et itte enam nende hauakivide otsa komistada.

Hoolimata sellest, et Vici kobas ja üritas mitte komistada, suutis ta seda lõpuks teha ning lisaks sellele kukkus ta ka selga kellegile kellega ta ka maas pikali oli. Tüdruk muidugi väga aru ei saanud, kellega tegemist oli, aga tundus naissoost isik olevat.

Lizzie kõndis edasi muudkui, käega kobades aga sedi selleni ajani kuni keegi talle otsa kukkus. Neiu aga ei saanud väga aru, kes see oli ja miks ta oli talle otsa kukkunud. "Ai," pomises ta siis ka vaikselt seal.

''Vabandust, ma ei näinud.'' pomises Victoria ja ajas end taas püsti ning kobas pisut ümbrust, et seal ühtegi hauaplatsi ei oleks, mille otsa uuesti saaks koperdada.

"Pole hullu," lausus Lizzie vastu ning ajas ka siis end püsti. Ta ohkas veel korra. "Pidi see telefoni aku tühjaks saama," pomises Liz seal jälle.

Vici podises midagi ja tundis peaaegu, et unepealt Liz'i hääle ära. Oma sõbranna hääle tunneks ikka ära. ''Liz sina wä?'' pööras Vic end nüüd ümber ja kissitas pisut silmi, et tüdruku kujugi näha.

"Ma olen Liz jah," lausus Lizzie naeratades ning üsna pea sai ta ka aru, kes see tüdruk oli ka häälest. Ta oli siiski juu üks tema sõbrannadest. "Vic, sina?" küsis ta siis vastu.

''Yeah.'' sõnas Vici ja pühkis pisut ka enda riideid puhtaks.

Lizzie nearatas korraks ning pühkis ka siis oma kleidi mustusest puhtaks. Kuna Liz'il oli sellest pimedusest juba kõrini siis manas ta oma vasaku käe peale ühe tulekera, mis ei põletanud eriti tema kätt ja samas näitas ka valgust. "Kurat, miks ma varem sellepeale ei tulnud," pomises neiu. "Mis sa muidu siin öösel teed?" küsis ta siis Vicilt.

Vici naeratas, kui märkas Liz'i käe kohal tulekera ja see nüüd pisut tema ümbrust valgustas. ''Hoolimata sellest, et olen siin pikemat aega olnud, suutsin ära eksida kohas, kus ma väga pole käinud. Lisaks sellele seda ka veel üsna õhtu hilja.'' sõnas Victoria ning viis pilgu nüüd tüdrukule.

"Kui aus olla siis ma olen ka eksinud. Ma niisama tulin oma kaugete sugulaste haudu otsima, need peaksid kuskil siin surnuaias asuma aga ma ei tea kus. No ja siis sai telefonil auku tühi ja siis polnud aimu, kus ma olen," lausus Lizzie siis ning vaatas enda ümber ringi. Veidikene seda ümbrust valgustades aga kõikjal paistisid vaid hauakivid.

''Väga hea aeg tulla, öösel.'' turtsatas Vic lõbusalt naerda, kuid lõpetas selle üsna peagi. Ei tohi nüüd teist hukka ka mõista. Oma asi, kuna mida teeb.

"Päeval kohtusin pidevalt inimestega igal poole ja alles nüüd öösel tuli see mõte pähe," lausus Lizzie sellepeale. "Peaks ilmselt siit väljapääsu otsima?" pakkus siis Liz kuna neid haudu ta ilmselt küll selles pimedas üles ei leia, peaks homme päeval ikka tulema.

''Yeah, olen sellega nõus. Lisaks ei oska mina siit väga korterite juurde välja jõuda, kuna olen siin surnuaia juures võib-olla ainult et 1 korra käinud ja seda ka eemal ning päeval.'' sõnas Vici ja viis pilgu nüüd ümbrusele. Nende ümber oli enam jaolt haua platsid ja nende plaadid ning ristid.

"Kui me siit välja saaks, siis ma oskaks tagasi korterite juurde minna," lausus Lizzie ning ohkas aga seda ta küll ei teadnud, kus see väljapääs siin on.

''Tuleb siis hakata otsima.'' ohkas Victoria ning suundus siis paremale poole, kus tundus pisut vähem hauaplatse olevat. Ohutum kõndimine vähemalt.

"Tuleb jah," laususu Lizzie ning järgnes siis Victoria'le.

Vici jõudis mingi murus oleva sissetallatud teeni ning peatus siis. ''Ma arvan, et see võib meid kuhugi võib-olla viia.'' sõnas tüdruk ümber pöörates.

Lizzie märkas, ka seda sisstallatud teed. "See ilmselt viib jaa kuskile aga ma ei tea kuhu. Olgu lähme mööda seda," lausus Liz ning pööras ka ennast ümber.

''Sina ees.'' pakkus Vici ning vaatas mullast ja pisut vastikult mudast teed. Tüdruk viis ka pilu ümbrusele, lihtsalt kontrolliks, äkki keegi peale nende viibib ka siin.

"Em olgu," lausus Lizzie ning vaatas seda mudast teed ning ohkas. Ta ohkas ning hakkas siis vaikselt astuma. Üsna pea olid ta kingad mudased ta ohkas vaikselt, küll hiljem ta need puhtaks teeb.