Sport? vaevalt küll

"Jap," lausus poiss ja viskas veepudeli pingi alla. "Sina ka," pomises ta endalegi peaaegu et kuulmatult ning tõmbas käega läbi oma niiskete juuste.

Stacy kuulis küll mida Jerry oli öelnud kuid ei öelnud selle peale sõnagi vaid ainult muigas. "Nagu näha, siis jooksmine meeldib sulle jah?" küsis Stace ning pööras pilgu poisile.

"Suht jah," vastas Jerry. Mitte nii palju, kui sina... "Ja sulle meeldib pikutamine rohkem jap?"

Stacy naeratas laialt ja näitas Jerry öeldu peale pöidlaid. "Jep, see pole nii väsitav," naeris ta. "Ei, tegelt jooksmine on fun!"

"Teada värk. Mis sa neis pilvedes täna põnevat leiad siis?" küsis poiss taas tüdrukult, pilk temal.

"Midagi," krimpsutas Stay nina. "Ma ei saa aru inimestest, kes pilvedes loomi ja muid kujundeid näevad. Lihtsalt mingid plärakad seal taevas ju," seletas Stacy ja uuris pilvi. Kuidas saab üks valge pilvetups meenutada näiteks elevanti või koera? No ei ole nii ju.

"Igaühe fantaasia," sõnas poiss ja naeris. "Mis vaatad seda taevast siis?" küsis ta uue küsimuse.

"Mul sitt fantaasiua seljuhul," purskas Stacy naerma. "Ma ei teagi, miks ma neid vaatan. Võibolla sellepärast, et kui ma selili pikutan, siis on sinna kõige mugavam vaadata?" pakkus ta siis välja. "Aga kui sa soovid, siis ma võin ju sind ka vaadata," muigas Stacy ning viis oma pilgu taeva asemel hoopid poisile ning jäi teda naeratades vaatama.

"Pikuta kõhuli siis," ütles Jerry ja naeris. Lause teisest poolest ta eriti välja ei teinud. "Äkki hoopis plangid?"

"oh, kuule hea mõte!" hüüatas Stacy ning pööras ennast kõhuli pingile. "Planking minu moodi," naeris ta siis. "Ei, tegelt nii ei ole üldse hea olla. Ma ei saa hingata ju," ütles ta veidi ajapärast ning keeras ennast tagasi selili.

"Vajad hingamisaparaati äkki? Võin elektrišokki ka teha," ütles Jerry ja naeris. Täna polnud vist ta kõige loogilisem päev.

"Aww, nii abivalmis sinust!" naeratas ta poisile. Stacy tõusis istuli ning võttis kotist oma joogipudeli ja kustutas janu.

"Muidugi," lausus poiss naerdes. Ta ei osanud enam millestki juttu teha, seega ta küsis arvatavasti kõige levinuma küsimuse siin koolis: "Mis element sa oled? Või oled sa mulle juba öelnud?"

"Ma isegi ei mäleta, kas sa oled küsinud või kas ma olen seda öelnud, aga muidu vesi olen," vastas Stacy naeratades. "Ja sina?" muidugi tahtis ka tüdruk teada, mis element Jerry on.

"Maa. Millega ma ei oska midagi peale hakata," sõnas poiss ja naeris. Ta tekitas enda peopesale väikse lille ja pani selle tüdruku juustesse. "Peale selle."

Stacy katsus lille ome juustes ja naeratas. See oli nii armas liigutus. "Ma olen küll edasijõudnu vee taltsutamises, kuid ega ma ka väga midagi teha ei oska," tunnistas Stacy. Jah, tüdruk oskas teha perfektselt ümmargust jääkuulikest ja vett maa sisse kaotada, kuid oma võimeid millegi kasuliku jaoks rakendada ta küll veel ei osanud.

Poiss naeratas tüdrukule vastu. "Millal sa siis kooli tulid?" küsis ta järgmise küsimuse. "Ja maini, kui ma liiga palju pärin." Poiss naeris.

"Tegelikult mitte väga kaua aega tagasi. Ajataju kaob siin kiiresti," lausus Stace ning muigas. Ta tõesti ei teadnus täpselt mitu päeva või nädalat ta siin juba veetnud oli. "Ja sa ei päri liiga palju. Hea on inimestega suhelda. Olen ilmselt liiga kaua juba inimestega mitte suhlnud," tüdruk siples seal pingil. Ta ei suutnud väga kaua ühe koha peal olla. Tüdruk pidi koguaeg midagi tegema. "Ja kaua sa siin siis juba aega surnuks löönud oled?" küsis Stace Jerrylt. Jah, just aega surnuks löönud, sest vähemalt Stacyl pole viimasel ajal väga palju tunde olnud ja Jerryt ta nendes vähestes tundides ka märganud polnud.

"Hmm..." Jerry prunditas huuli. "Kõik need päevad, mil ma siin olen olnud, olen aega surnuks löönud. Tundidesse pole veel ilmunud, ja pole vajadustki vist niipea. Igavaks kisub ära juba niimoodi, kui iga hommik ei pea muretsema sellepärast, et sisse magad või vale klassi ukse lahti teed." Poiss naeris.

"Oii kuidas ma sinu asemel tahaks olla. Ma magasin oma esimesse inka tund iikka pärais hullusti sisse," tunnistas Stacy naerdes. Tegelikult see ju oligi naljakas, kuigi ekoolis on tal nüüd hilinemine kirjas.
"Ma ei ole väga hommiku inimene," teatas ta siis nina krimpsutades. Hommikud on tema jaoks ikka väga vaevalised. Ta liigub siis ringi nagu zombie.

"Vahetame ära end üheks päevaks, keegi ei saaks aru," ütles poiss naerdes ja pilgutas tüdrukule silma. Eks see ju nii kipub olema, et kooliajal ootad suve ja suve lõpus kooli.

"Ma arvan ka, et keegi ei saaks aru. Me ju suht sarnased!" naeris Stacy seal pingil. Lõpuks ajas ta ennast pingile püsti seisma ning hoidis selle äärel tasakaalu, et mitte maha kukkuda.

"Muidugi. Ma pean ainult paruka leidma ja endast 20cm maha lõikama, siis ei tunne meid keegi ära. Plikade vetsus käia oleks ainult veidi... veider," Jerry naeris ja vaatas tüdrukule alt-üles.

Stacy naeris nüüd juba kõht kõveras. "Kuule, see idee hakkab mulle aina rohkem meeldima," ütles ta läbi naeru.

"Ära siis maha kuku. Ma küll ei taha, et homme keegi arvaks, et ma kellegi käest peksa saanud oleks. Kuule, kas ma pean meiki ka kandma vä?" küsis poiss siis ja kirtsutas nina. Ta muutis järsult teemat, kuid küsis samas ka sellesama teemaga haakuva küsimuse: "Mis värvi su silmad on?" Mouse proovis seda ise teada saada, kuid ere päike säras vastu, takistades tal selle.