Sport? vaevalt küll

"Näkkää, ma kannan meiki väga harva," vastas Stacy kui oli naermisest toibunud. "Minu silmad? Ee.. Rohekaspruunid," vastas neiu sellele küsimusele. Tundus küll veidi imelik, et Jerry seda küsinud oli, kuid Stace ei vitsinud sellega oma pead vaevata. "Tahad üle kontrollida?" küsis ta siis muiates, vaatas poisile otsa ja tegi silmad hästi hästi suureks.

"Wii, jap, ikka, äkki valetad," naeris Jerry. Ta vajus siis pingil rohkem pikali, end kätega toetades ja vaatas enda ette staadionile.

"Aga mis sa teed siis muidu päevad läbi, kui teised koolis on?" tekkis Stacyl äkki huvi. Ta oli niigi kade, et Jerry koolis käima ei pidanud enam. See on üks tüütu tegevus. Tüdruk vedeleks selle asemel pigem voodis, vahiks telksi ja õgiks ennast kurguauguni täis või midagi sellist.

"Sa ei tea siis või?" küsis poiss, üllatust teeseldes. "Magan muidugi. Ja lebotan niisama. Vahel satun toast välja ka kogemata," ütles poiss ja muigas.

Stacy puhkes naerma. "Ei no seda ma arvasin!" hüüatas tüdruk naerdes. "Tõeline unimüts!"

"See mu hüüdnimi jamh." Poiss muigas. "Mis koolis siis põnevat?"

"Midagi. Igav nagu alati," vastas Stacy nägusid tehes. Talle ei meeldinud üldse koolis käia, kahjuks aga peab ta seda veel tegema. "Ainuke talutav tund on vee-elemendi oma," muigas ta. Nii see ka oli, või noh, tegelikult meeldivad tüdrukule ka kunstitunnid väga.

"Äkki hakkaks ka koolis käima?" küsis poiss endalt totaka küsimuse ja manas näole mõtliku ilme. Peale paari sekundit see kadus ja ta lausus: "Naah, siis saab hommikul vähem magada ju. Hea, kui maatundidessegi jõuan."