Olen rebel (2. Korrus)

''Nõme onju?'' küsis Mõmmi nina krimpsutades ''Ei tahaks üldse vanaks saada. Mul on geraskofoobia. Ehk hirm kasvada vanaks.'' ütles Mõmmi naeratades. Ta vihkas seda, et ta sai aina vanemaks ja vanemaks.

"Jap,"noogutas Andrea."Ma tahan veel nii, nii palju teha, aga iga aastaga jääb selleks aega aina vähem ja vähem." Andi toetas lõua krõnksu tõmmatud põlvedele.

''Mida sa enda eluga teha tahaksid?'' küsis Mõmmi Andi'lt. Jällegi jutujätkuks.

"Ma tahaks reisida. Näha erinevaid inimesi ja kultuure,"see oli Andi üks lemmik teemasi ning ta oleks võinud sellest rääkida tunde. Eriti paelusid teda erinevad inimesed, stiilid ja arusaamad.

''Kuhu sa näiteks kõige rohkem reisida tahaks?'' uuris Mõmmi, näos uudishimulik pilk.

Andi jäi mõtlema natukeseks."Veneetsiasse. See ei ole teab, mis eksootiline koht, aga see on kõige kaunim linn maailmas,"naeratas Andrea. Ta armastas seda linna.

Mõmmi naeratas ''Ma tahaks igale poole suurena reisida. Ennem ma tahan muidugi muusika karjääri alustada.''

"Sa laulad või mängid midagi?" küsis Andi Marc'ilt. Andrea ei olnud eriti musikaalne, aga ta hindas head muusikat väga.

''Ma laulan ja mängin kitarri.'' ütles Mõmmi naeratades ja võttis enda Snickers'ist uuesti ampsu.

"See on täiega lahe," naeratas Andrea."Ma ei ole eriti musikaalne." Andrea sirutas oma jalad uuesti välja.

''Sul ei ole laulmishäält?'' eeldas Mõmmi sellega. Ta ei tahtnud seda eriti arvata.

"Hääle kohta ei tea ma midagi,"kehitas Andi õlgu,"ma ei pea absoluutselt viisi." Kuigi see teadmine ei takistanud teda laulmast.

Mõmmi muigas selle peale ''Ma pean. Vist.'' Ta ei ole eriti muusika kriitikute ees laulnud nii, et ta polnud kindel.

"Vist?"kergitas Andi kulme. Ta ei pidanud mitte mingi pidi, sellest aru saamiseks polnud isegi kriitikuid vaja.

''Ma ei tea.'' kergitas Mõmmi õlgu ja naeratas.

"No olgu siis nii,"naeris Andrea. Neidi lükkas ennast käte abil edasi.

''Laula mulle.'' nõudis Mõmmi Andi'lt naeratades.

"Ei,"raputas Andrea pead."Sa saad mingid kuulmis kahjustused sellest."

Mõmmi naeris selle peale kõvasti. Talle pakuvad jummala väikesed asjad nalja, ära pane tähele ''Ei saa.'' ütles Mõmmi pead raputades.

"Saad küll,"oli Andi veendunud."Laula sina pigem,"pakkus Andrea, sest Marc peaks suure tõenäosusega ju laulda oskama. "Kui ma laulma hakkan purnevad kõik aknad 100 kilomeetri raadiuses."

''Okei siis.'' Marc hingas sügavalt sisse, köhatas ja alustas: ''I've gotta change my answering machine. And now that i'm alone. And cus right now it says that we, can't come to the phone. And I know it makes no sense, cus you walk out the door. But it's the only way, I could hear your voice anymore.'' lõpetas Mõmmi ja naeratas.

OT: youtube.com/watch?v=wlVaMAcahtc

"Not bad, not bad at all,"naeratas Andrea."Et sa vist oskad laulad jah?" Let's be honest here see poiss oskab ju laulda and if you don't think so then your opinion is irrelevant.

Mõmmi naeratas selle peale ''Tundub nii.'' ta ei tahtnud väga ego tunduda, aga eks elab üle.

"See on nii," lausus Andrea. Kui hakkata egoismis rääkima, siis 50% ajast oli Andi maailma kõige suurem egoist ja teda isegi ei huvitanud, mida teised sel hetkel temast arvasid. Elu on liiga lühike, et kellegile meelejärgi proovida olla.

''Aga aitäh, Andi.'' tänas Mõmmi teda lõppude lõpuks laia naeratusega. Talle meeldis, kui talle komplimente ta laulmise kohta tehti.